Tiia Lõoke, 2006 Tervis Üks.
Isiklik areng – enese sügavam tundmaõppimine ja enda väljendamine – kestab läbi elu. Tingimused järjepidevaks kasvamiseks loob oma vajaduste tõsiseltvõtmine, elus ja iseendas puuduva aus tunnistamine ning puuduvaga seotud võimaluste otsimine ja neile avanemine.
Ühel enesearengu kursusel sain teadlikuks, kui pinges ja võitlusvalmis on mu keha. Teadlikkus tuli tänu superkogemusele: kui hea on lõõgastuda iseenda kehasse, oma peresse, töösse. Kui hea on lõdvestuda – õhku, vette, ilmaruumi, kellega ja kus tahes. Kogesin, et maailm on ülimalt turvaline koht, kus end lõdvaks lasta, usaldada, armastada ja vastu võtta kogu maailma toetus.
Sellise armastuseseisundiga kaasneb tavaliselt ka suur eneseusaldus – võib teha või tegemata jätta mida tahes. Seejuures omab üha suuremat tähtsust just tegematajätmine, sest paljud meie teod on kantud armastuse ja sotsiaalse positsiooni kaotamise hirmust. Aga kuidas seda meele avardumise ja keha lõõgastumise tunnet alal hoida? Kas integreerida õnnetunne oma igapäevaellu või sobitada igapäevaelu hoopis sellistesse kogemustesse?
Tagasilangusele kork ette
Paljud enesearenguhuvilised on kimpus tagasilanguse efektiga: pärast meeliülendavaid avardumise kogemusi või enesearengukoolitusi avastatakse end kiirelt vanadesse rööbastesse tagasi langevat. Pärast koolitust tuntakse jõudu lõpule viia pooleli jäänud projektid, tuntakse taas armastust igavaks muutunud abikaasa vastu. Aga mõne aja pärast on kõik endine – väsimus, vimm või argiteadvuses tuim tegutsemine on tagasi.
Seepärast on paljud kaotanud usu igasuguste kursuste ja koolituste vastu. Või otsivad nad jätkuvalt seda õiget guru või tehnikat, kes/mis lahendaks nende eluprobleemid või paneks nende enesearengu saavutustele ette vettpidava korgi. Sageli võib tunduda, et liigutakse kaks sammu edasi ja siis jälle paar sammu tagasi. Aga vahel tahaks ju panna korgi ette kõigele heale, mida oleme oma elus õppinud.
Pühendumise puudumine
Üks tagasilanguse põhjus on pühendumise puudumine ja tingimuste loomata jätmine. Näiteks kui inimene saab teadlikuks, et talle pakub suurt rõõmu maalimine või ratsutamine, kuid ta jätab värvid ostmata või ratsutamistundi minemata, on tal kerge segadusse sattuda ja õigelt teelt kõrvale kalduda. Et see nii ei oleks, vajab enamus inimesi enda kõrvale positiivseid muutusi toetavaid kaaslasi: uusi sõpru, tuttavaid, psühhoterapeuti, vaimset õpetajat. Ja positiivseid muutusi toetavat keskkonda: selleks keskkonnaks võib olla kasvõi läptopil või peeglil silt mõne otsusega, mille oled teinud ja mida on vajalik endale meenutada. Pühendumine on iseendale ja oma südamest tulevatele otsustele truuks jäämine.
Vaimsete kogemuste vähendamine
Teiseks tagasilanguse põhjuseks on oma erksate-sügavate kogemuste vähendamine: hakatakse mõtlema et see, mida ma “seal” (kursusel, terapeudi juures, vaimse arengu rühmas, mediteerides) kogesin, oli erand, sellel ei ole seost minu “tegeliku eluga”. Ei leita seost muutunud teadvuse seisundis kogetu ja argiteadvuse vahel. Vaimsed kogemused jäävad pelgalt vaimseks ja jäävad integreerumata mõistuse ja tavateadvusega. Ja kehaga. Pärast oma kõrgema minaga, oma üliteadvusega, või oma kõrgemate mõtetega ja sellest johutuva energialaenguga kohtumist ei osata läbirääkimisi pidada oma mõistusega. Mõistust ja tavateadvust on vaja veenda uutmoodi mõtlema ja nägema, tuleb veenda oma argimõistust kuulama rohkem oma südant ja vaimu. Vabastavas hingamises, mis suures osas on kehateraapia vorm, võib tervenemise ja terviklikkuse kogemus haarata ka kogu keha, kuid integreerimata mõistuse ja igapäevaeluga, võime hiljem kõike kogetut hinnata vähetähtsaks võrreldes igapäevaelu jätkuva raske “reaalsusega”.
Sõnad juba iseenesest vähendavad meie värve ja tundeid täis vaimseid elamusi, meil tuleb end teistele väljendamiseks kasutada loogilises järgnevuses “must-valgeid” sõnu. Kuid maailm, kus me elame ja sisemaailm, mida kogeme kui paneme silmad kinni, ei ole vaid loogiliste lausete rida. Verbaalne suhtlus hõlmab vaid väikese osa kogu suhtlusest. Nii iseenda kui teistega.
Valu eest põgenemine
Kolmandaks tagasilanguse põhjuseks on hirm kogeda ja käsitleda allasurutud minevikuvalu, mis käib paratamatult kaasas sügavamate muutustega isiklikus arengus. Soome psühhoterapeut Olavi Noronen võrdleb hingevalu vältimise mehhanisme erinevatel jõgedel kulgemisega. Kui jõgi toob meie teele valu, soovime selle eest põgeneda – me kas suuname kanuu randa, et jätkata teed jala, või tassime kanuu teise jõe peale. Teisele jõele tassimine muudab aga isiksust, muutume iseendale võõramaks.
Paljude erinevate valude eest põgenemine tekitab erinevaid personaalsusi. Oleme kui näitetrupp, mille liikmed mängivad erinevaid rolle. Etendust ei saa aga lõpetada, kuna keegi ei mäleta, kus ja milleks näidend kirjutati. Ükski näitleja ei julge rollist loobuda, kuna tunneb vaistlikult, et see viib kohtumisele valuga. Valu vältija on tunnete vältija, tunnete vältija aga oma vajaduste vältija.
Näiteks oled pahane oma ülemuse peale, kes su tööga üle koormab. Sa ei julge “ei” ütelda, kuna kardad, et ülemusele see ei meeldi või et sa pole siis piisavalt hea töötaja. Ülemuse nõudlikkus meenutab sulle su vanemate valutekitavat rahulolematust sinuga (sellest ei pruugita teadlik olla). Surud oma vihatunde ülemuse suhtes maha, kuna see aitab vältida minevikuvalu – et sa pole kunagi piisavalt hea, kuitahes hoolsalt või palju sa midagi teed. Niimoodi matad ka oma hetkevajadused ja tegutsemisrõõmu – mängid oma elus “märtri” rolli, üht paljude teiste rollide seas.
Muutumise paradoksaalsus
Meie sees on mitmeid erinevatel aegadel tekkinud ja omavahel integreerimata mina osasid, mida nimetatakse ka vale-minadeks või neurootiliseks isiksuseks.
Üks peamisi konflikte meie sees on selle vahel, kes me enda arvates oleme, ja selle vahel, kes me peaksime olema. Kummagi osapoolega ei samastu me täielikult, vaid kõigume pidevalt nende vahel. Sama on tunnete ja tegudega. Ma tunnen vs peaksin tundma, ma teen vs peaksin tegema midagi muud või kuidagi teistmoodi. Sellises pendeldamises peituvad kõhkluse ja pidetuse juured.
Näiteks arvad, et peaksid olema edukas, rikas, õnnelik. Sul on tasuv töökoht prestiiþses firmas. Kuid viimased aastad külastad sageli arste, neelad rahusteid, ei saa magada. Sa ei ole nõus töökohast loobuma (sul on teiste tunnustus ja pangalaen), kuid ajapikku hakkad taipama, et oled loomingulisem inimene ja vajad rohkem vabadust. Otsustad ülemusega tõsiselt rääkida või töökohta vahetada. Sageli soodustavad sedasorti taipamisi nn välised sündmused – ootamatu projekti luhtumine, töökohalt vallandamine, lahkuminek vms.
Gestalt psühhoteraapias räägitakse muutumise paradoksaalsusest. See tähendab, et muutus toimub, kui inimene saab selleks, kes ta on – kui ta tunnustab end just nende tunnete, mõtete ja vajadustega, mis tal hetkel on. Muutust ei toimu, kui ta püüab olla keegi, kes ta ei ole, üritab muutuda. Lühidalt öeldes, armasta ennast just niisugusena nagu sa praegu just oled, koos kõigi tunnete, hirmude, valude, rõõmude, puudustega ja annetega. Lihtsalt armasta. Ülte endale: ….. (oma nimi) ma armastan Sind! palju palju kordi päevas!
Sõbraks varjatud annete ja vastandlikkusega
Enda arendamine tähendab eelkõige enese tundmaõppimist – oma varjatud annete, vastandlike omaduste ja kaitsemehhanismidega tutvumist. Kaitsemehhanismid ehk iseenda ja teistega sügavama kontakti vältimise viisid õpime ära enamasti lapsepõlves. Kaitsemehhanismid – hirmu-, häbi-, süütunded, masendus, projektsioon (enda isikusse kuuluvate omaduste projitseerimine teistele) jms – võivad olla mingil hetkel vajalikud, kaitsta isiksust, kuid hiljem ka arengut takistada. Nende ja oma vajaduste mõistmine annab endast terviklikuma nägemuse.
Näiteks, kui sind ärritab kellegi jäikus, siis on see märk sellest, et ka sinus on jäikus peidus. Millistes olukordades ilmutad sina jäikust? Kui hakkad oma jäikust nägema, siis see sind teiste juures enam nii ei häiri – siis saad oma jäikust loovalt rakendada, näiteks sihikindlusena. Või kui sind vihastavad koosolekul mõne kolleegi pidevad sõnavõtud, siis jälgi, kuidas ja mida sa jätad ise väljendamata. Oma viha kolleegi suhtes saad suunata ise intsiatiivi võtmisse.
Terviklik, sügav nägemus iseenda olemusest võib viia vettpidava muutuseni. Püsiv muutus võib toimuda ka hüppeliselt, see ei pea alati olema ränga ja pikaldase töö vili. Selge nägemus endast ja oma suhetest võib olla muutuseks piisavalt motiveeriv, kui taipamine puudutab mitte ainult mõistust, vaid ka tundeid ja kehalisi aistinguid. Näiteks inimene taipab äkki, et ta käitub pidevalt ennastohverdavalt. Kuigi tal pole kogemust teistmoodi käitumisest, riskib täiskasvanud inimene teadlikult uutmoodi käitumisega, kuni omandab kogemuslikult uue käitumise. Seega on uutmoodi käitumise etappideks taipamine ja teadlikkus, valikuvõimalus, riskimine, uus kogemus, kogemuse kinnistumine.
Püramiidi vundament
Täiskasvanud inimese areng on individuaalne ja teadlik ning toimub vabatahtlikult sisemisest vajadusest lähtudes. Enese arendamisest on innovaatilises organisatsioonis rohkem tulu kui mistahes oskuste ja teadmiste arendamisest. Enese tundmaõppimine tõstab ka loovust, suhtlemisoskust ja mõistmist. Isiksus on kui püramiidi vundament, suhted selle püramiidi keskmine osa ja püramiidi tipp kui professionaalsed oskused. Mida tugevam on vundament, seda suuremad on eeldused ka ametialaseks eduks. Akadeemiline haridus kasvatab ja lihvib enamasti vaid püramiidi tippu.
Isiksuse arengu mudelid
Isiksuse arengu mudeleid võib laias laastus jagada kolmeks. Kõigil neil on omad eelised ja nõrgad kohad. Kui esimene on tänapäeva lääneliku elustiili ja hariduse peamine alustala, siis teise ja kolmanda mudeli väärtustamine tasakaalustaks esimest – puudutaks rohkem inimese sisemaailma ja tundeid, loovust ja eneseusaldust. Järgnevaid mudeleid võib vaadata ka kui enesearengu erinevaid aspekte või etappe. Inimese areng läbib ju erinevaid astmeid ning arengumudelid ja meetodid, mis on efektiivsed ühel etapil, võivad hiljem osutuda kasutuks.
1. Iseenda arendamise mudel – teatud harjutuste tegemine teatud aja jooksul (näiteks igapäevased joogaharjutused). Tegelikult mistahes keha, meele või mõistuse treening, kus usutakse eesmärgi saavutamisse regulaarse harjutamise tulemusena.
2. Pühendumise mudel – millelegi või kellelegi täielikult pühendumine, andumine. Sealhulgas meeliülendavad (ka religioossed, tervendavad) rituaalid, poeetiline lähenemine, õpetajale pühendumine. Näiteks kui ühes väikeses maakoolis saavutavad õpilased mingis aines pidevalt ülevabariigiliselt häid tulemusi, ei tähenda see, et just sinna kooli on sattunud matemaatikahuvilised, vaid et seal koolis töötab pühendunud õpetaja, kes armastab matemaatikat ja oskab seda südamega õpetada. See väärib pühendunud järgimist, samastumist.
3. Enese leidmise mudel – meis kõigis on kõik soovitud omadused, nii “põrgu” kui ka “jumalikkus”, olemas. Need tuleb vaid üles leida. Oleneb vaid, millega me iseendas kontaktis oleme ja millega mitte. Näiteks kui lapsepõlves ollakse kogetud rohkem “põrgut”, toetab psühhoterapeut “jumalikku” poolt. See tähendab, et ta julgustab kontakti võtma kõige sellega, mis toetab enesearengut ning aitab avastada, kuidas inimene oma armastuse, mõistmise ja elujõu kasvu just praegu takistab. Milliste tegudega, milliste uskumuste ja mõtetega, millise identideedi ja keskkonna või grupiga samastudes.
Tavaarusaama, et peaksime paremaks saamise nimel aina midagi välist tegema, rikastaks iseenda jaatamine sellistena nagu me siin ja praegu oleme, selleks iseendale ja oma tunnetele rohkem ruumi andes. Ruum tuleks puhtaks kitkuda ka valutekitavate mälestuste läbielamiseks, lõpetamata jäänud asjade ümberistutamiseks, väljendamata jäänud rõõmu ja tänulikkuse välja elamiseks, õitsemiseks. Selleks tuleb kasta, väetada, hoolida. Hoolida enda arengust.
Pea häid mõtteid ja kavatsusi täis külvame need sageli heinamaale (või koguni võssa). Aga paljud meist viitsivad järgmisel päeval sinna rohima minna?
Enese areng ja oma elu teadlik loomine vajab aega ja pühendumist nii nagu taimed, mis me istutame oma aeda, vajalik on õige pinnas, aeg, vajadustele vastamine, toetamine, toitmine, kahjurite eest kaitsmine. Ja imetlemine. Märka kui ilus ta on! Märka kui ilus Sa oled! Juba praegu!
