Aive Herja intervjuu Tiia Lõokesega.
Ajakirjas Pere ja Kodu, veebruar 2010.
Kuidas märgata ja ära tunda neid märke, mis kooselus ajapikku komistuskivideks võivad saada? Psühhoterapeut Tiia Lõoke annab nõu.
Koolitaja ja psühhoterapeut Tiia Lõoke (48) usub, et inimesed on justkui erinevad pillid, mis teevad erinevat häält ja vajavad erinevat lähenemist. Ent kõik me oleme võimelised end häälestama ja teistega koos mängima
„Üks märkimisväärseid põhimõtteid on iseenda armastamine ja usaldamine,” nendib Tiia Lõoke. „Sama põhimõte kehtib meeskonnatöös: täielik usaldamine ja üksteise tunnustamine.“
Kas ka abielus?
„Jah, abielu võib vaadata ka kui meeskonnatööd erinevate arenguetappide, eesmärkide ja tasanditega,” nõustub psühholoog.
Nii suhetes kui ka töös võib eristada kolme tasandit: materiaalset, emotsionaalset ja vaimset. Erinevatel eluperioodidel võib üks neist tasanditest olla tähtsam kui teised. Suhe pakub rahuldust, kui see toimib vähemalt kahel tasandil.
Tähtis on muidugi, milliseid tasandeid partnerid ise enam väärtustavad või millest puudust tunnevad. Erinevatel eluperioodidel on erinevad eesmärgid ja ülesanded. Sageli ei teadvustata neid üldse.
1. tarkusetera: kontakti hoidmine.
Kooselamise mõte võib kaduda, kui kumbki tiirleb oma orbiidil, kummalgi on oma sõbrad, üks tahab käia teatris, teine looduses, ja ühisosa muudkui kahaneb. Üksteisega ei osata enam kontakteeruda. Mõeldakse, et suhe loob end iseenesest.
Tihti ollakse häiritud ja pinges sellepärast, et kogu tants käib laste ümber. Või et kogu aeg läheb tööle ja maja ehitamisele. Või üks tuleb koju ja keerab teleka lahti, teine hakkab süüa tegema ja mõlemad tunnevad, et kontakt puudub. Ja rahulolematus aina kasvab.
Nõuanne: Kes seda kaasade vahelist kontakti siis loob, kui mees on kontaktis arvutiga ja naine lastega? Tuleb võtta vastutus – „mina olen see, kes loob selle ruumi ja aja koos olla!“. Oluline on ka aja kvaliteet ja rutiini muutmine. Küsige endalt: „Kuidas ma tahan, et asjad oleksid ning mida ma saan selle heaks teha?“
Kontakti hoidmiseks tuleb võtta aega: koos istuda, teineteist kuulata ja oma mõtteid väljendada. Kui kaks inimest elavad füüsiliselt ühes korteris, ei ole see veel suhe. Looge oma suhtesse üksteisele pühendatud aega, kus olete 100% teise päralt, ei vasta e-mailidele ega võta telefoni. Pole vaja minna kinno või kohvikusse, lihtsalt olge koos. Planeerige aeg mitte tegutsemiseks, vaid lihtsalt koos olemiseks.
2. tarkusetera: teadvusta erinevad vajadusi.
Üks kaasadest tahab üksi kalale minna, teine unistab ühisest teatriskäigust. Mida teha?
Kui ühel on läheduse vajadus suur, kuid teine tahab koosolemise asemel hoopis muule pühenduda, on raske suhtes tasakaalu saavutada.
Nõuanne: Sageli aitab teadvustamine. Kui teadvustada, et üks meist ongi “taga-ajaja“ ja teine „eest-ärajooksja“ rollis, siis on sellega lihtsam leppida. Kui austuse ja armastuse baas on suhtes olemas, saab hakata kompromisse otsima. Mõlemad pooled peavad suutma loobumise asemel järele anda – üks ei ripu enam nii palju teise küljes ja teine ei jookse enam nii palju eest ära.
3. tarkusetera: jaga teisega oma huvid.
Tihti on paarisuhtesse sattunud inimesed erinevate huvidega. Üks pool käib kursustel ja koolitustel, teine pool armastab sõpradega saunas käia. Põhiline konfliktitekitaja on liigne vastandumine ja jäik mina-identiteet: mina olen selline – emotsionaalne, kirglik, kohusetundlik, haritud, aga sina oled selline – ratsionaalne, tuim, kohusetundeta, harimatu.
Nõuanne: Kui oled oma valikutest ja teest inspireeritud, siis jaga seda ka partneriga. Teine võtab nii palju vastu, kui võtab. Kui üks pool on tõeliselt innustunud, iseendaga kontaktis ja ennast austav, siis võtab ta ka oma kaasaga kontakti nii, et teine kuulab teda huviga. Kui inimene tunneb end omaenda nahas hästi, tunneb ka teine tema kõrval end hästi. Võib juhtuda, et teine hakkab samuti su lemmikteemast huvituma. See ei tähenda, et ta seepärast kohe kusagile kursusele tormaks, kuid ta mõtleb kaasa, toetab ja kuulab.
Kui naine otsustab ette, et „minu meest need vaimsed asjad ei huvita ja tema mind selles nagunii kunagi ei toeta“, siis paneb naine kõik kanalid kinni ja välistab juba eos vaimse kontakti tekkimise oma mehega.
4. tarkusetera: leia õige hetk.
Tavapärane näide: üks soovib oma elamusi teisega jagada, kuid teine plõksib samal ajal telekapulti ja nähvab: „Ära sega!“?
Nõuanne: küsige, millal teine on valmis kuulama. Keegi meist ei ole kogu aeg valmis kedagi kuulama. Õige ajastus on oluline ka probleemidest rääkimisel. Kui näed, et partner on töölt tulles niigi mossis ja kui siis veel talle ütled, et sulle ei meeldi, et ta käitub nii või naa, siis see asja paremaks ei muuda.
5. tarkusetera: õpi andestama.
Andestamine on oluline oskus. See on lahti laskmine kõigest negatiivsest, mis on sulle öeldud või mis on sinuga juhtunud. Mis kasu on sellest, kui seda endaga kaasas kanda?
Nõuanne: Kui otsustad teadlikult, et lõpetad selle vana asjaga, võid luua rituaali – iga kord, kui mulle SEE meelde tuleb, mida ma siis SELLEGA teen? Kas ma keskendun ikka veel pildile, mida ma vaimusilmas oma kallimast ja tollest teisest näen? Kas ma annan sellele pildile keskendudes veel jõudu juurde või lasen selle vabaks? Olgu, tuli meelde, kuid ma otsustasin keskenduda millelegi muule, näiteks sellele, et olen oma mehega ära leppinud, meenutades selle otsuse tegemise hetke.
Me valime igal hetkel mõtteid, millele keskenduda. Kui asi on ikkagi lõpetamata ja pidevalt meelde tuleb, siis tuleb vaadata sügavale endasse ja küsida: „Miks ma ikka veel selle portsu otsas istun? Mis kasu see mulle annab?“. Kui andestada on väga raske, kuid suhet tahetakse kindlasti jätkata ja parandada, võiks abi otsida spetsialisti juurest.
Kui partnerid on omavahel kokku leppinud, et kõrvalsuhe on lõppenud, kuid üks partner siiski kokkulepet korduvalt eirab, siis jääb valik jätkata seda ebaväärikat suhet või lõpetada see. Kui jääd endale truuks ja austad iseennast, siis mitteusaldusväärsed suhted lõpevad.
6. tarkusetera: väljenda end sobivalt.
Aristoteles on öelnud: „Vihaseks saada on kerge, kuid ei ole kerge olla vihane õige inimese peale, õigel ajal, õigel määral, õigel põhjusel ja õigel viisil”.
Viha on loomulik tunne. “See on tööriist, mis lubab sul öelda: “Tänan, ei”,” nagu on öelnud Neale Donald Walsch. Viha ei pea halvasti rakendama ega kasutama selleks, et kellelegi kahju teha.
Kui oled endast väljas, on teisega raskem kontakti saavutada ja tülid on kerged tulema. Igaüks peab vastutama oma tunnete eest! Kui tunnen ärritust või viha, siis vastutan nende tunnete eest – need on minu tunded ja neid tekitan mina ise.
Pealegi ärritab teises inimeses meid sageli see, mida endas maha suruda püüame, sest kõik need omadused, mida me teistele pahaks paneme, on meis kõigis tegelikult olemas. Näiteks kui ennast tuntakse ebapiisavana, kantakse see üle partnerile; arvatakse et partner ei ole piisavalt ettevõtlik, tark, sportlik, armastav jms. Sellised veendumused õõnestavad suhet.
Või kui teine jätab asjad koristamata, mõtleme: „Mina pean jälle koristama.“ Ei pea. Vahel on nii, et alles siis, kui „mina-pean-jälle“ osapool tuba enam ei korista, hakkab ka teine pool võtma rohkem vastutust.
Nõuanne: Vaadake teist inimest nagu ennast. Süüdistav või ohvrimeelne osapool võiks võtta omaks, et ka tema on vahel korratu ja jätab toa koristamata, kui tal on kiire. Koos võiks meenutada, millal teine on koristanud tuba, mis tingimustel ta on seda teinud ja teeks edaspidigi.
Igaühe kohus on ennast väljendada, kui talle partneri käitumises midagi ei meeldi. Ei ole nii, et vaid üks teeb. Alati on tegijaid kaks. Üks teeb ja teine laseb endale teha.
Kasuks tuleb teadlikkus, kuidas negatiivset tagasisidet antakse: kas edastatakse ohvrimeelse hääletooni ja ka sõnatu käitumisega sõnumeid: „see ei ole ikka veel tehtud“, „sa ei hooli minust“, või edastatakse ennast kuulama panevaid „mina“-sõnumeid: „ma palun, et sa mind aitaksid”, „ma vajan su tähelepanu”. Kui teine ikka ei kuula tuleb kasutada vahendaja abi või oma loovust.
Siinkohal meenub üks isa, kes keelas teismelisel lapsel uste paugutamise, too ei kuulanud teda ja ühel päeval koju jõudes olid kõik uksed hingedelt maha tõstetud. Väga loov, humoorikas ja ennast kuulama panev sõnum!
______________________________________
Milline on rahuldustpakkuv paarisuhe?
Iga paaril on erinevad vajadused ja erinev kujutlus õnnest. Mõnele paarile pakub rõõmu üks kord nädalas romantiliselt kohtuda, teised tahavad hommikust õhtuni koos olla. Paarid võiksid endalt ja teineteiselt küsida, millal ja kuidas ma tunnen, et olen tõeliselt armastatud? Ning kuulata iseennast ja ka oma partnerit, mida temal on selle kohta öelda.
Olen nõus R. Sternbergiga, kes ütleb, et tõelise armastussuhte korral tunnevad mõlemad partnerid enam-vähem võrdselt nii kohustust, kirge kui ka lähedust.
Lähedus ehk intiimsus tähendab püüdlust teha armastatu elu paremaks.
Kirglikkus on erutus, mis viib seksuaalvahekorrani.
Kohustus ehk otsustavus sisaldab kahte aspekti: lühiajalist otsust, et partnerit armastatakse, ning pikaajalist – et armastust pühendutakse säilitama.
Millal on ainuke lahend suhte probleemidele lahkuminek?
See saab selgeks siis, kui inimesed küsivad endalt lihtsa küsimuse: kas ma tahan või ei taha? Kui vastus on jätkuvalt „ei“, ongi kõik.
Terapeudi juurde tullakse sageli liiga hilja. Kui siis küsida, mida nad tahaksid teha, et suhet parandada, vastavad nad, et „ma ei taha enam midagi teha“. Viha ja vihaga seotud mõtteid on liiga palju kuhjunud. Seda poolt, mis ei taha enam jätkata, on rohkem kui seda, mis tahaks jätkata. Kui olukorra parandamiseks enam mitte midagi teha ei taheta, on parem lahku minna. Kuid ka näilise ükskõiksuse all on sageli peidus tunded. Ükskõiksus on sageli vaid kaitseseisund. Vahel elavad paarid elu lõpuni võideldes või end tuimaks tehes, sest ei osata muud moodi.
Kas kriis võib suhtele kasuks tulla?
Kriis võib olla ka hea: sel juhul lihtsalt tuleb leida uus viis elamiseks ja olemiseks, sest vanaviisi enam ei saa. Kui sa väliselt ei saa enam midagi ette võtta, siis saab alati muuta oma meelt ja suhtumist. Sageli ei olegi selleks vaja terapeuti.
· Küsi endalt: mis on kõige olulisem, mida ma tegelikult tahan.
· Milline mina-kujutlus, uskumused, mõtted ja käitumine seda toetavad?
Kriis paneb tööle meie loova meele. Paraku vahel ka negatiivses suunas. Igal kujutluspildil on energia tõmmata ligi just selle pildiga sarnast tulevikku loovaid mõtteid, käitumist ja tulemusi. Nagu Filifjonka joonisfilmist „Muumioru lugudest“, kes keskendub andunult hirmule tormi ees, hoolimata kõigi teiste positiivsest suhtumisest ja abist päikesepaistelisel päeval. Ja miskipärast just teda, Filifionkat, tabavad tormi ajal täismahus kõik kujutletud hirmud ja hädad.
Parema tuleviku huvides on mõistlik loovust kasutada positiivse seisundi ja tulevikupildi loomiseks. Kuidas me tahame, et meie suhe oleks 5 aasta pärast? Millist kujutluspilti näen mina ja näed sina? Kuidas sinna jõuda? Mida me peaksime selleks tegema, uskuma ja mõtlema? Mida mina tahan selleks teha? Mida sina tahad selleks teha?
