Tiia Lõoke, artikkel Päevalehes.
Iga päevaga Sinust eemale rebenedes mu juuksed muutuvad üha raskemaks, need suruvad mu maadligi kuni taipan need lõpuks lõigata. Ma ei lase neil halliks minna, ma ei katku neid peast, ma lähen juuksuri juurde, et uut elu alustada. Tänan Sind selle koosveedetud aja eest, selle eest, et andsid võimaluse mul ennast paremini tundma õppida, et õppisin tundma endas seda haavatavat last, kes nüüd solvunult nutab, kuna tema tahtmised ei täitunud.
| Armastussuhte lõppedes koged mitmesuguseid rasked tundeid: solvumist, pettumust, kurbust, viha.
Lahutute aitamisele pühendunud ameerika psühholoogi Bruce Fisheri järgi läbitakse armastussuhte lõppemisel teatud etapid, kindlad psühholoogilised seisundid. Lahutuse järgselt tuleks käsitleteda kõiki neid etappe, hoiakuid ja tundeid, mida lahku minnes kogetakse. Lahutusjärgset protsessi saab kirjeldada kui 19 kivist koosnev püramiidi, mille otsa ronimine tähendab lahutusjärgset “uuesti ülesehitust” ja eneseleidmist. |
Sügisel algab enesearengu ja hingamistöö Hingamistöö on |
1. Kõigepealt keeldutakse tunnistamast seda, et suhe on läbi. Sellest on teistele raske või peaaegu võimatu rääkida. (“Võimatu, et see on minuga juhtunud”).
“Kui keegi minult veel küsib, kuidas minu abikaasa elab, siis ma vastan, et ta on surnud.” ´vastas lahutusseminaril osalenud mees probleemist lõpuks üle saades.
2. Hirm. Selle tunde sümboliks võiks tuua lumetormi, mis pühib oma teelt kõik teed ja majad. Tekib küsimus: kuhu varjuda? Ka mõte oma hirmu käsitleda võib tekitada hirmu ja halvatusetaolise seisundi. Need hirmud, mida me pole julgenud vaadata on meie kõige suuremad vaenlased. Tavalisemad hirmud: hirm tundmatu – tuleviku – ees; hirm olla lahutatud (“mida teised minust arvavad?”); hirm, kuidas hakkama saan nende asjadega, mille eest hoolitses enne abikaasa?; hirm olla üksikvanem; hirm jääda lastest ilma; hirm oma probleemidest rääkida (“kes üldse mõistab? keda võib usaldad?”); hirm oma viha ees; hirm kontrolli kaotamise ees; hirm minna hulluks. Hirm, et mind ei armastata – “kui see, kes tunneb mind kõige paremini, mind ei armasta, siis olen inimene, keda ei armastata”. Nõuanne: tee oma hirmudest nimekiri; veste neist kellegagi. Kus pesitsevad nende hirmude juured? Tee oma halvavatest hirmudest motiveerivalt liikumapanev jõud.
3. Kohanduva käitumsviisi teadvustamine: suhtes üle- või alahoolitsemine. Sageli juba lapsepõlves kohaneme vastavalt kasvutingimustele kas liiga vastutavaks või vastutusest kõrvalehiilivaks. Ühe naise kokkuvõte oma abielust kõlas nii: “Mul on neli last – neist kõige vanemaga olen abielus”. Tavaliselt vastutust liigselt võttev inimene leiab vastutusest kõrvalehoidva inimese või “koolitab välja” partneri selline olema. Või näiteks inimene, kes lapsepõlves on pidanud oma tundeid vaos hoidma (sageli alkohoolikute peres kasvanud laps) leiab hiljem endale partneriks emotsionaalselt ohjeldamatu inimese. Selline käitumismall võib algul hästi toimida, kuid nimetatud tasakaalu puudumine suhtes viib varem või hiljem väsimustundeni mõlemalt poolt. Tavaliselt liigvastutavad isikud tahavad anda teistele seda, mida nad sooviksid saada ise. Juba lapsepõlvest peale on nad õppinud niimoodi rahuldama oma vajadusi, et end kuidagi paremini ja mugavamalt tunda.
Nagu haigetsaanud koer, kes on pugenud kapi alla, et olla üksi ja samas vajades just teiste emotsionaalselt positiivset lähedust. Üksindustunde aste on ületatud kui üksiolek tundub mugav, kui parema meelega nauditakse üksi koduseid hobisid, kui minnakse välja selliste tuttavatega, kes tegelikult midagi ei paku. Kui paaniliselt ei püüta enam leida uut armastussuhet, kui üksinduse eest enam ei põgeneta.
5. Sõprussuhted. Kuhu on kõik kadunud? Tavaliselt kaasneb lahutusega ka kaotusi sõprussuhetes. Mõned perekonnasõbrad ei kutsu enam perekondlikele koosviibimisele. Mõned sõbrad kaovad nähes üksijäänud inimeses rivaali enda partnerile või neis tekib hirm, et neilgi võib nii minna. Mõned tuleb valida kas sõbrustada ühe või teisega lahutatutest. Selle asemel et peale lahutust otsida kiiresti uus abielupartner, oleks targem ja tervem arendada ning sõlmida uusi sõprussuhted. Eesmärgiks võiks olla õppida inimesi ja iseennast tundma. Niimoodi võidakse leida kogu eluks sügavat rahuldust pakkuv sõprus- või armastussuhe. Ei soovitata alustada uut pikaajalist lähisuhet enne, kui vana on läbi töötatud – muidu võib uus olla eelnevaga sarnane.
6. Süütunne. Hüljatusetunne. Tavaliselt on üks osapooltest võtnud rohkem vastutust suhte lõpetamise eest ja teda valdab süü, et teine tunneb end petetuna, solvununa, mahajäetuna. Algataja pool alustab kohanemisprotsessi juba enne suhte lõppemist. Partneri maha jätja püüab sageli tänu oma süütundele suhelda hüljatuga väga lahkelt ja armasusväärselt, et leevendada iseenda süütunnet, mida aga vastaspool hoopis valesti tõlgendab kui tahtmist suhet jätkata. Nõnda visatakse nagu näljasele kassile toiduraasukesi, kes sest kõhtu täis ei saa, aga samas ka uut söögikohta otsima ei lähe. Teine viis oma süütunnet leevendada on “leida” endale ise karistus, karistada endi ise oma käitumise eest, näiteks “satutakse” ebaeetilistesse situatsioonidesse, korjatakse endale teiste viha ja pahameel, hakatakse jooma, suitsetama jne. Partneri jätja algne eufooria ja vabanemistunne võivad mõne kuu möödudes taanduda raskemate tunnete ees.
7. Kurbus, masendus. Lahkuminek on võrreldav leinaga – ka see on lähedase inimese kaotus. Kurbus leiab tihti väljundi une- või toitumishäiretes, enamasti kõhnutakse. Ümbrus võib tunduda ebamaine, justkui filmimaastik, kaob keskendumisvõime, tõuseb enesekriitika. Meeleolu vaheldub väga kiiresti – tundes end vahetevahel justkui uuesti sündinuna vajutakse äkki jälle lohutamatusse kurbusse. Võimetus valitseda oma meeleolusid ajendab küsima: kas ma hakkan hulluks minema? See on märk sellest, et on aeg oma kurbust ja lahkumisvalu tunnustada. Kurbuse taga peitub sageli viha.
8. Viha. Viha on kurbusega enamasti seotud. Paljusid üllatab, et ta on võimeline tundma meeletut viha ja raevu oma endise partneri vastu. Näiteks üks naine sõitis autoga üle pargitee ääres lebanud teda hüljanud mehest ja tolle uuest naisest. Selliseid traagilisi lugusid on juhtunud täiesti terve psüühikaga inimestel. Abieluinimesed mõistavad sellise käitumise hukka ilma igasuguse tundevirvenduseta, ainult äsja lahutanud ja oma viha tunnistavad inimesed mõistavad, milles on küsimus. Kõigepealt tuleb tunnistada oma viha ja valu. Oma vihaga tuleb tegeleda aktiivselt, sest passiivselt oodates võib see võimust võtta. Nii võib sellega palju haiget teha nii endale kui teistele. Tuliste sütega loopimisel põletame kõigepealt iseenda käed. Väga kerge on mitte vastutada oma viha eest – õigustada end üliärrituvuse ja tundlikkusega või keskenduda “patuoina” või tema uue partneri poriga loopimisele. Viha on kui tuli, mis tuleb põletada andeksandmise tuhaks. Kõigepealt tuleb anda andeks iseendale.
9. Lahtipõimumine. Emotsionaalne lahtipõimumine ehk vabakspääsemine oma endisest partnerist nõuab tööd enda kallal. Oluline on oma tundeid surnud suhtesse enam mitte “investeerida”, pole vaja iga hinna eest “jääda sõpradeks”. Tehke panus oma arengule, täitke elu millegi enesele tähtsaga. Vabakssaamist takistab see, et ei julgeta tunda lahkumisvalu. Emotsionaalset lahtipõimumist takistavateks teguriteks on sugulastevahelised suhted, pikk kohtulik lahutusprotsess, soov jääda koheselt sõpradeks. Küsige endalt, mida tunneksin siis kõige rohkem kui saaksin temast emotsionaalselt vabaks? Kui vastus on hirm, hüljatusetunne või midagi muud, siis just sellega tulebki tegeleda.
10. Enesehinnangu tõstmine. Üks lahkumineku põhjuseid on tavaliselt halb enesetunne ehk madal enesehinnang, mis suhte käigus endast kujuneb. Soovitakse leida tugevam identiteet ja parem enesetunne, kuid lahutades löövad need sageli hoopis kõikuma. “Ma ei taha hommikul voodistki tõusta. Ma ei taha midagi teha, tahan olla väike ja ainult lebada, kuni tõusmiseks tekib mingi põhjus. Keegi ei igatse minu järele, milleks siis üles tõusta?” arutles üks lahutatud naine. Eneseväärtustamine ja positiivne mina-pilt on selgroog kogu elule ja seda saame ise arendada.
11. Muutumine. Muutumine algab lahkumineku põhjuste mõistmisest. “Olin abielus oma emaga, minu naine oli abielus oma isaga ja me mõlemad elasime oma vanemate elu”, võttis üks mees olukorra kokku. Arusaamine et jätkame oma lõpetamata lapsepõlvesuhteid ja lapsepõlve rahuldamata vajadusi viib lõpuks lootuseni, et oleme võimelised oma elus looma ka teistsuguseid suhteid. Üks põhilisemaid vajadusi, mis on jäänud lapsepõlves rahuldamata, on vajadus saada vanematest sõltumatuks, vajadus nende vastu “mässata”. Abielus ettetulevad “mässuperioodid” ühe või teise partneri poolt on tihti vaid lapsepõlvevajaduste lõpuleviimine. Näiteks keskealise mehe “kõrvalhüpped” võivad olla sellise mässuperioodi ilmingud, kus tõestatakse “emmele” sõltumatust.
12. Avatus. Paljud ei julge end teistele näidata sellisena nagu nad on arvates, et nad ei meeldi teistele. Lähisuhte loomine tähendab maskist loobumist. Riskitakse uuesti kohtuda solvuva-haavuva lapsega iseendas. Kuid lähedussuhtes õpimegi end ja oma tõelisi vajadusi tundma.
Sõpradele oma tegelikest mõtetest-tunnetest rääkimine tekitab vabanemistunde.
13. Armastus. Tüüpiline, et peale lahutust juureldakse, mis üldse on armastus? Paljud õpivad uut moodi ja küpsemini armastama. Oskus teisi armastada eeldab võimet armastada ennast. See ei tähenda egoistlikku enesetähtsustamist. Meie hüüatus “armastan sind” tähendab sageli vaid soovi “armasta mind, palun”. Kui oleme ise kui tühi anum ja loodame et teine meid täitma hakkab, on meie armastusenälg vaid teise inimese konksu otsa meelitamine, kus teine peagi abituna sipleb. Vahel sellised õngekonksu nöörid vastastikku ristuvad või moodustavad sasipuntra. Üksinduse hirmu ees loodud suhe ei ole armastus, samuti nagu teisele meelejärgi olemine või hoolitsemine, enesevalitsemine, saavutus, ja mis kõik veel. Mis on armastus? Hea kui kahe armastaja armastuskäsitlus ühtib.
14. Usaldus. Kui räägitakse et “mehi/naisi ei või usaldada, nad on “sellised”, peab see kõigepealt paika ütleja enda suhtes. Lahutusjärgsed suhted on enamasti lühiaegsed. Lahutatu käitub kui metsloom, kes inimese käes söök nähes söendab vaid korraks kiiresti läheneda ja parimal juhul käest midagi napsata. Ei juleta pikemaks peatuda. Eesmärgiks võiks olla lähedaste sõprussuhete arendamine, sest lahutanul on veel “surmahirm” pikemaajalise armastussuhte loomise ees.
15. Suhted. Uued suhted kipuvad olema lühiajalised. Uusi suhteid nimetatakse vahel ka “toibumissuheteks”, parem veel on suhtuda neisse kui “kasvatavateks suhteteks”. Enamasti on neis enam ausust ja avameelsust. Räägitakse sellistest tähtsatest asjadest nagu elu mõte, eesmärgid, isiksuse areng. Endast räägitakse uut moodi ja nii kogetakse uusi võimalusi luua uut tüüpi suhteid. Lühiajalistes suhetes tuleks õppida oskus öelda “Jumalaga” nii, et ei jääks lahtiseid otsi ega kriipivat tunnet hinge. Uut tüüpi suhteid luuakse päris uute tuttavatega, siia alla võib lugeda ka suhte oma psühhoterapeudiga, kui ka vanade tuttavatega. Kasvusuhetele vastandlik on seiskunud suhe. Näiteks emalikku hoolitsust vajav mees leiab jälle endale samatüüpi uue “emme” või “hulkurkassi” tüüpi mehi üleskorjav naine toob koju järgmise samast liigist.
16. Seksuaalsused vajadused. Seksuaalsed vajadused ei kao pärast lahkuminekut, tekib suur vajadus füüsilise puudutuse ja helluse järele. Seksuaalsustarbe puudumine on omane vahetult peale lahutust ja sügava masenduse puhul võib see kesta aastaid. Sügav kurbus ja seksuaalsustarbe puudumine käivad kokku. Pärast vihaperioodi oma endise abikaasa vastu kerkib vajadus tõestada endale OK olemist nii isiksusena kui seksuaalselt. Seetõttu tehakse lahutuse järgselt asju, mida kunagi varem pole tehtud – võetakse ette üheöö suhteid. Vajaduste rahuldamata jäämisest võib kuhjuda hirm enda seksuaalsuse ees, mis projitseeritakse sageli endast väljaspoole – näiteks tajutakse hoopis teiste seksuaalset huvi enda suhtes.
17. Üksi elamine. Üksi elamine võimaldab luua alus oma eneseusaldusele ja tundele, et üksi elamine on täiesti võimalik eluviis. Mõni kogeb üksielamist esimakordselt elus ning võib avastada sõltumatuse nauditavana. Märgusõnadeks on siin sõltumatus, eneseusaldus, tõelised huvid, endale meeldimine, vastutus enda elu eest. Sel astmel loobutakse enda kadunud poole otsimisest ja teistele enda heade omaduste projitseerimisest.
18. Elu mõte. Lahutusprotsessi läbitöötanud inimene on võimeline õnnelikult edasi elama kas üksi või uue kaaslasega. Hea oleks joonistada paberile oma elujoon sünnist-surmani, märkida sellele enda elu tähtsamad sündmused minevikus ja mõelda, mida oma ülejäänud eluga tahetakse peale hakata. On aeg keskenduda olevikule ja tulevikule, unistada ja seada uued eesmärgid. Milline tahad olla, millist elu tahad elada mõne aasta, kümne aasta, kahekümne aasta pärast?
19. Vabadus. Vabadus on käes, kui oled läbi käinud kõik eelnevad astmed. Oled vaba valima, millist elu tahad tegelikult elada (üksi või koos ja kellega). Ning teiseks oled vaba olema sina ise. See on kui kookonist liblikaks sündimine. Uuestisündimisel on vabaduse maitse.
Kasutatud raamatut : Tri Bruce Fisheri ‘Jälleenrakennus. Kun suhteesi päättyy.’/ ‘Rebuilding: when Your Relationship Ends’
________________________________________________________
Info lahutusseminaride kohta
Ameerika psühholoog Bruce Fisher, kes oma igapäevases töös on pühendunud lahutatute aitamisele, on põhjalikult uurinud lahkuminekule järgnevat perioodi, selle etappe ja lahkumineku põhjuseid. Tema poolt algatatud lahutusseminarides käsitletakse rühmatöö vormis kõiki lahutusjärgseid hoiakuid ja tundeid.
B.Fisheri metoodika koosneb kindlalt struktureeritud tegevuskavast, teemadest ja ülessannetest.
Selline käsitlemisviis sobib B.Fisheri järgi ka ratsionaalsemat tüüpi inimestele, st ka meestele, keda sellistes rühmades näiteks Soomes palju osaleb.
Soomes hakkas lahutatute rühmi Fisheri metoodika järgi juhtima 1993.a. psühholoog Kari Kiianmaa, kes on välja koolitanud ka lahutusseminari juhte Eestis, mille on läbinud ka allakirjutanu.
Mis toimub pärast lahkuminekut – pärast abielulahutust või pärast armastussuhte lõppemist?
Kõigepealt tuleb öelda, et lahutus tähendab lahkumist vanast mittetoimivast suhtest, mitte niivõrd ja tingimata inimesest.
Igal juhul tuleb peale lahutust läbi käija astmeline tee, mida võib kirjeldada kui 19 kivist või astmest koosnevat püramiidi ja mille otsa ronimine tähendab lahutusprotsessi järgset ‘elu uuesti ülesehitamist’.
Esimene etapp käsitleb keeldumist, see tähendab, et sellest, mis on juhtunud, on väga raske teistele rääkida. Seda on raske veel endalgi uskuda – et kõik ühised tulevikuplaanid ja lootused on hävinud. Rühmatöö teemade ja ülessannete hulgas käsitletakse hirmu (mida teised minust nüüd mõtlevad? kes mind üldse mõistab – kui seda ei suuda isegi kõige lähedasem inimene? hirm üksi toimetulla jms.). Analüüsitakse katkenud suhte liigselt kohanenud käitumisviisi (suhtes ‘üle-‘ või ‘alahoolitsemist’ jms.), süütunnet või hüljatusetunnet (määratletakse enda roll ‘hülgaja’ või ‘hüljatuna’), kurbust, masendust, viha, üksindustunnet ning nende tunnete mitmekesiseid ja varjatud avaldumis- vorme. Käsitletakse enesehinnangu tõstmist ja tehakse vastavaid harjutusi. Jagatakse oma muutunud nägemust armastusest ja usaldusest, seksist ja avatusest, arengust ja elu mõttest.
Püramiidi tipus asetseb viimane kivi, mille märksõnaks on vabadus. See tähendab: a) vabadust valida millist elu tahan tegelikult elada ja b) vabadust olla mina ise.
Selle asemel et kohe peale lahutust kiirelt uus partner otsida, soovitab B.Fisher enne läbi töötada vana suhe. Muidu võib juhtuda see mis juhtub paljudega – järgmine suhe tekib eelmisega täpselt analoogne.
Fisheri meetodil põhinev rühmatöö sobib nii alles äsja lahkuläinutele kui ka juba mitmeid aastaid tagasi lahutatutele.
Rühm käib koos 10 korda – ühel õhtul nädalas. Rühma liikmete arv on kuni 12. Rühma esimesel ja viimasel kohtumisel tehakse Fisheri poolt väljatöötatud test, mis mõõdab vanast suhtest lahtipõimumise astet.
Fisheri testi tulemused näitavad, et see, mis keskmiselt võtab aega aasta või mitu aastat on võimalik lahutusrühmas osalenud inimesel läbi käija mõnede kuudega.
Lahutusjärgse stressiga toimetuleku rühmas võivad osaleda ka inimesed, kes on kaotanud oma abikaasa surma läbi (nt. suitsiidi läbi) ja kellel suhe oma abikaasaga oli problemaatiline.
Lahutusjärgne nõustamine individuaalselt ja grupis
Tiia Lõoke
tel. 51 78 313
tiia@voog.ee
