Tiia Lõoke Deepak Chopra samanimelisest raamatust (Maaleht, juuli 2015)
Igasuguse armastuse aluseks on vaimu otsimine.
Deepak Chopra on tuntud avalik esineja, kirjanik, meditsiinidoktor ja vaimne õpetaja, kes on sündinud Indias, kuid õpetanud paljudes Ameerika meditsiiniasutustes, haiglates ja ülikoolides. Ta juhib Californias Chopra Keskust, kus praktiseeritakse integratiivset meditsiini, milles traditsiooniline lääne meditsiin on läbipõimunud alternatiivsete teraapiatega nagu ayurveeda, jooga ja teadlikkuse arendamine. Ta on kirjutanud 75 raamatut, millest 21 loetakse eriti menukaks ja mis on tõlgitud 35 keelde.
D. Chopra raamat „Tee armastuse juurde“ on imeline poeetiline teekond läbi iidsete põhimõtete, inspireerivate lugude ja pea igal leheküljel säravate aforismide, väidete ja luuletustega, mida peaksid lugema kõik armastuse otsijad, seega kõik inimesed. Selle raamatu ülesandeks on Armastuse ja Vaimu vahelise mõra kaotamine.
D.Chopra lähtub sellest et armastuse olemuse mõistmiseks on meil vaja hakata mõistma armastuse vaimset tähendust. Ta väidab et täielikult armastatuna ja täielikult armastust väärivana ei tunne me end sellepärast, et me ei suuda end samastada oma vaimse olemusega. Armastusetunnetusest on kaotsi läinud miski, milleta me kuidagi enam hakkama ei saa: armastuse kõrgem mõõde. Kui meel, keha ja vaim saavad üheks siis sellest ühendusest sünnib armastus, mida teistele anda.
Chopra lähenemine on pigem vastupidine tänapäeva tavapsühholoogia ja ratsionaalse lähenemisega, armumisele ja armastusele, kus valitsevaks „organiks“ on mõistus ehk aju. Tänapäeva lähenemine armastusele, armumisele ja seksile on alguse saanud freudistlikest põhimõtetest. Deepak Chopra raamatus äratatakse ellu iidsed veedalikud tekstid, vaimse õpetaja Rumi õpetused ja autori enda isiklikud kogemused ning tema sõprade ja klientide armastuse otsingud.
Abielu ja laste kasvatamine ei ole iseenesest vaimsed kogemused ja on kurb et paljud inimesed sõlmivad eluaegse suhte, milles armastus aja jooksul kustub. Vaimne tee eksisteerib vaid siis kui see näitab hingele kätte täiustumise raja. Kui see on leitud, paljastuvad järjest uued vaimutõed, avanevad üha uued hingelised võimalused. Chopra õpetab et kui me oleme leidnud oma õige tee, leiame ka õige armastuse.
Tänapäeval vaevavad inimesi suhetes kahtlused: Kas ma olen leidnud õige partneri? Kas ma olen endast parima osa ära andnud? Tulemuseks on alatasa rahutult sagiv partnerite otsimise turg, justkui võiks selle “õige” leida potentsiaalsete kaaslaste plusse ja miinuseid kokku arvates, kuni mõni plusside summa vastab mingisugusele müstilisele standardile. Ometigi ei vii tee armastuse juurde kunagi läbi väliste väärtuste. Kuitahes hästi või halvasti me end oma suhtes tunneme, on partner, kellega me parajasti koos oleme, meie jaoks “see õige”, sest temas peegeldub meie enese sisemine olemus. Armastuse juurde tee juurib seega välja tohutu eksiarvamuse, millesse miljonid inimesed usuvad – ekslikult mõeldakse, et “kusagil” on keegi, kes annab meile midagi niisugust, mida meil enestel juba olemas ei ole. Kui te tõepoolest leiate armastuse, leiate ka enese.
Äratundmine “mina olengi armastus” ei ole vaid abiellunute pärisosaks. See äratundmine on avatud igaühele, selle poole püüeldakse kõigis vaimutraditsioonides. Võiks öelda, et igasugune suhe on lõppkokkuvõttes suhe Jumalaga või algallikaga, vaimuga või kuidas keegi seda kõrgemat jõudu soovib nimetada. Raamatus leiab hulganisti väiteid nagu:
Nii, nagu armastad oma armsamat, armastad sa ka Jumalat.
Vaimu vahetu kogemine on armastusele ainsaks püsivaks aluseks.
Kui tunnetate ennast vaimse olendina, te mitte lihtsalt ei tunne armastust – te oletegi armastus.
Elu on armastus ja armastus on elu. Mis muu hoiab keha püsti, kui mitte armastus? Mis on kirg, kui mitte armastus vaimu vastu? Ja mis on teadmine, kui mitte armastus tõe vastu?
Vaimu poole saab pöörduda vaid siis, kui teatakse, et vaim on tõesti olemas ja inimene ise sellesse tõepoolest usub. Teisiti öeldes peame uskuma, et vaim on mina. Just seda õpetavad ka vanad veedad. Vaim on enam kui “hing”, see on “Vaim”, mitte mina, kellel on igapäevased mõtted, soovid, vajadused ja tungid – see on kõrgem Mina, mis on salajane ja igavikuline. Erinevus tuleb selgelt välja klassikaks saanud veeda metafoorist: iga inimene on nagu kullatükike. Kui oleksite kuldsõrmus, kuldkell või -kett, saaksite öelda: “Ma olen sõrmus, kell, kett,” kuid need on vaid ajutised vormid. Tegelikult olete kuld – see on teie olemus, mistahes kuju teile ka antud on. Tähtis see, et Vaimu kogetakse tõelisusena. See ei ole tavategelikkusest kaugel väljaspool asuv ideaal – nagu hingest nii sageli mõeldakse –, vaid teile niisama lähedane kui iga hingetõmme. Vaim on armastuse allikas, seetõttu on ta reaalsem kui kõik muu, mis on armastusele takistuseks – viha, hirm, egoism, ebakindlus ja usaldamatus.
D.Chopra esitab oma raamatus palju praktilisi harjutusi, „teste“ ja küsimustikke armastuse ja oma vaimu kogemiseks.
Sa ei suuda iial võtta vastu rohkem armastust, kui sa oled valmis vastu võtma.
Sa ei suuda iial anda rohkem armastust, kui sul on anda.
Armastus, mis peegeldub teiselt inimeselt, voogab sinu enese südame allikast.
Armastus on vaim. Vaim on Mina.
Armastuse loob võime näha ennast armastamisväärsena.
Armastuses ei ole hirmu, sest õige armastus heidab hirmud minema.
Läänes nimetatakse armastuseks peaaegu alati tunnet, mitte jõudu. See tunne võib olla ülimalt meeldiv ja isegi ekstaatiline, ometi võib armastus korda saata palju rohkem, milleks tunded ei ole võimelised. Kui armastus ja hing kohtuvad, võib nende vägi saavutada mida tahes. Siis saavad armastus, jõud ja vaim üheks. Armastusele saab vaimse mõõtme tagasi anda kui loobutakse kujutlusest, et nii mina kui tema võime armastada on piiratud, ning leitakse taas Mina, mille võime armastada on piiramatu. Meie tõeline “Mina” koosneb puhtast teadlikkusest, puhtast oovusest, puhtast vaimust.
Millised on teed armastuse juurde? Indias usutakse, et iga inimese loomus juhatab ta konkreetse teetüübi juurde, mis aitab pärale jõuda. Mõned inimesed on loomu poolest intellektuaalsemad ja neile sobib rohkem teadmiste tee, Gyana. Mõned jälle on vagamad, neile sobib palvusetee, Bhakti. Inimesed, kes orienteeruvad enam väljapoole, sobivad käima tegudeteel, Karmal. Kolm nimetatud rada ei välista üksteist.
Sõnapaar armastuse tee ei ole vaid metafoor; see väljend ilmub läbi vaimuajaloo paljudes eri variantides. Kõige iidsem versioon pärineb veedade-aegsest Indiast bhakti ehk pühendumustraditsioonist, milles kõik armastuse vormid teenivad lõppkokkuvõttes Jumala otsimist.
Dramaatiline psühholoogiline nihe, mis meis armudes alati aset leiab, on tegelikult ajutine vaimse vabanemise seisund, pilguheit sellele, kes me tegelikult oleme. Ekstaatilised tunded, mis voogavad armunute vahel, tunne, et nad on erilise hoole ja kaitse all, usk olemise igavikulisusse – need on kõik vaimsed realiteedid. Idamaades on püütud armumise, ka kõige kirglikuma, vaimset mõõdet säilitada.
Armastus on keel, milles salamaailmade saadikud meile sõnumeid saadavad.
Igasuguse armastuse aluseks on vaimu otsimine.
Armastus on seisund, milles kõige tähtsamaks ei ole mitte suhe armastatuga, vaid inimese enda Vaimuga. Seetõttu algab armastus siis, kui suudame teise inimese ees oma hinge paljastada.
Armastaja pilgule avaneb tõepärasem maailm, sest ta vaatab harjumuspäraseid asju ja leiab neis vaimse sära, mis on tõepoolest olemas.
igaüks on vaid niivõrd veetlev, kui ta tunneb end väärt olevat.
Häälestage end vaimu lainele ja ta räägib teiega armastuse keeles.
Pühendumishirm peegeldab uskumust, et vaimuni pole võimalik jõuda. Nõnda ei saa armastus mingit võimalust.
Armumises on neli eristatavat staadiumi. Kuigi ei saa eeldada, et igaüks kogeb neid täpselt ühesugusel moel, ilmnevad nad kõik iseenesest, niipea kui tunded teise inimese vastu muutuvad sõprusest kirglikuks kiindumuseks. Need on: 1.Külgetõmme , 2.Armumine , 3.Kurameerimine, 4. Intiimne lähedus. Raamatus käsitletakse kõike faase väga põhjalikult, heade näidetega ja erinevalt läänelikule ratsionaalsele lähenemisele.
Külgetõmme algab sellest, et inimene valib tavaliselt täiesti teadvustamata viisil, alateadlikult, välja teise, et temast ära võlutud saada. Sellele järgneb armumine, mille käigus väljavalitust saab ainus ihaldusväärne ja kõikekehastav isik. Armumise kõrgeimal astmel võivad armunu fantaasiamaailma vallata meeletused ja äärmused. Edasi jõutakse edasi kurameerimise staadiumi. Armastatut meelitletakse tundma samasugust külgetõmmet, nagu armunu juba niivõrd vastupandamatult tunneb. Kui kurameerimine on edukas, järgneb intiimne lähedus. intiimse suhtlemise võtmeteema on iha. Iha on armastust tagant tõukav vägi, kuid ta pole sama mis armastus, ja seal, kus need kaks lahknevad, saavad alguse paljud konfliktid. Vana sanskritikeelne sõna iha märkimiseks on Kama – see on saanud üldtuntuks raamatu Kama Sutra iidse armuõpetuse kaudu, mis tähendab “õpetus ihast”. Kama on aga palju laiema tähendusega mõiste, seda kasutatakse ka mistahes ihade või soovide märkimiseks.
Rahuldus on loomulik ja seda ei ole vaja häbeneda.
Ekstaas on hingeseisund, mis kandub üle kehasse.
Ühinemine saab teoks kahes inimeses, kes avanevad samale Vaimule.
Seks annab võimaluse ühendada Mina maised vajadused Vaimu vabadusega.
Kirg on tõeline ainult siis, kui temaga kaasneb alistumine. Alistumine seisundile, mis sulandab kõik teie olemuse erinevad aspektid ja suunab nende voo erootilisse palangusse.
Armumine on püha olemise ajutine ilming. Pikaaegne suhe muudab ta püsivaks.
Kogu armastuse teed võib vaadelda vabanemise õppimisena, kuid kõigest ühekorraga vabaneda ei ole võimalik. Seda teed on vaja käia sammhaaval. Igas hetkes on sammud sisuliselt sarnased: teadlikkus hakkab asendama reaktsioone.
Abielu on jumalik mäng. Kaks vaimu teesklevad eraldatust lihtsalt selleks,
et kogeda armastuses ühinemise rõõmu.
Armastusest sünnib loov energia – see uuendab kõike, mida puudutab.
Et näha, kui palju kirge teis on, heitke pilk kõigele, mida olete loonud.
Kireallikas peitub teis eneses. Kui kirg hääbub, tuleb ta allikasügavusest uuesti ellu äratada.
Loojana tegutseja ellusuhtumine toetub viiele põhiuskumusele:
1. Ma olen tühi kest. Inspiratsioon täidab mind iga päev uuesti, kuid ma ei hoia kinni millestki, mida mulle antakse.
2. Ma elan selleks, et viia energiat ühelt tasandilt teisele. Loodetavasti viin ma seda madalamalt tasandilt kõrgemale, sest mu eesmärgiks on suunata kõike vaimu poole.
3. Mul ei ole vaja kontrollida reaalsuse voogu. Ma teen nii, nagu vaim juhatab.
4. Vaim, mitte ego, kannab mu eest hoolt.
5. Kui ma elan loomise allikast, võib mulle osaks saada vaid hea. Kõik, mis tuleb vaimust, tuleb armastusest.
Vaim on meie põhiline ja ainus liitlane ühisuse ja armastuse otsinguil.
