Tekst: Peeter Vissak
Tarbepuuna tuli kadakas kõne alla peamiselt Loode-Eestis ja saartel, kus ta on juba ammustest aegadest mahajäetud kuivadele karjamaadele moodustanud ulatuslikke kadarikke.
Jämedamaid kadakaid sai lõhestada ka laudadeks, millest valmistati:
lähkreid
kappasid
piimapütte
lüpsikuid
kannusid
teisi kergeid vastupidavaid nõusid.
Kadakast tehti ka lusikad ning vikati löe kargud ja käepidemed. Muuseas, kadaka töötlemisel tuleb silmas pidada, et seda tehtaks toorest peast. Kuiva kadakat on peaaegu võimatu voolida.
Kadakast aiateibad pidasid mitu korda kauem vastu, kui kuuseteibad. Peenematest okstest sai puunõudele vitsu ja vastupidavat korvimaterjali, kadakaväädiga on sageli ühendatud ka roo- ja õlgkatuse harimalkasid.
Arheoloogilised leiud näitavad, et muinasajal valmistati kõvast ja sitkest kadakast relvi – vibusid ja odavarsi. Kadakakeppi kasutasid isegi mõisnikud. Samas on teada, et kadakakepid olevat aidanud nõiduse ja kodukäijate vastu.
Kadakaga saab kütta, liha suitsutada ja ruume ning nõusid suitsutamise teel desinfitseerida.
Keetmise ajal õllevee sisse pandud marjarikkad kadakaoksad panevad õlle paremini käima ja annavad sellele eriti hea maitse.
Kadakamarjadest on valmistatud “kadajataari” ja lahjat “kadajaõlut”, kusjuures kadajataari headus on lausa legendaarne.
Kadakas on ka kena jõulupuu:
